Hindamine kõrgharidustaseme õppes

Alates 2009/2010. õppeaastast kohaldatakse Eesti kõrghariduses Euroopa ainepunktisüsteemi, mille rakendamine on seotud üleminekuga õpiväljunditepõhistele õppekavadele. Õpiväljundipõhiste õppekavade rakendamisega seoses muudeti ka hindamissüsteemi õpiväljundite saavutatuse hindamiseks ja kehtestati uus hindamismäärus (Haridus- ja teadusministri 27.10.2009 määrus nr 71 Ühtne hindamissüsteem kõrgharidustasemel, koos diplomi kiitusega (cum laude) andmise tingimustega). Positiivse hinde saamise aluseks on vajalik omandada õpiväljundid vähemalt miinimumtasemel ja oluline ei ole enam konkreetselt aine mahust omandatud protsent või teiste õppijate poolt demonstreeritu. Õppejõududele tähendab uue süsteemi kasutamine suurema tähelepanu pööramist hindamisele juba õppeprotsessi alguses, sh täpsete hindamiskriteeriumide kirjeldamist kõigi võimalike hinnete lõikes.

Järgnevalt on toodud sagedamini esinevad küsimused uue hindamismääruse kohta. 

1. Millist jaotust tuleb kõrghariduse hindamisel edaspidi kasutada? 
Hindamisel kasutatakse kas mitteeristavat või eristavat hindamisskaalat ja skaala peab olema üliõpilasele teada juba õppeaine läbimisele asumist. Võimalusel võiks kasutada eristavat hindamisskaalat, sest: 
1) see annab üliõpilasele ja õppejõule selgema informatsiooni omandatud õpiväljundite taseme kohta; 
2) kiitusega (cum laude) diplomini on võimalik jõuda üksnes siis, kui õppekavas on piisaval hulgal eristava hindamisskaala alusel pandud hindeid; 
3) see võimaldab õppeasutusel lihtsamalt koostada õppetoetuste jagamiseks või järgmisele astmele sisseastumiseks pingeridu. 

2. Mis on eristava ja mitteeristav hindamisskaala vahe? 
Mitteeristava hindamisskaala puhul tuleb esmalt määratleda lävend (baastase), mille ületamisel puhul on üliõpilane edukalt (positiivse tulemusena) aine või mooduli läbinud ehk kirjeldatud õpiväljundid saavutanud. Selle tähistamiseks kasutatakse terminit „arvestatud“ ja „mittearvestatud“. 
Eristava hindamisskaala puhul seatakse samuti esmalt aine või mooduli läbimise lävend ja seejärel määratakse ning kirjeldatakse positiivset sooritust kirjeldavate hinnete „A“ – „E“ („5“ – „1“) saamiseks vajalikud õpiväljundite omandamise kriteeriumid. Õpiväljundite mitte sooritamist märgitakse tähisega „F“ (või „0“ ). Muid tähiseid hindamistulemuse väljendamiseks ei ole lubatud akadeemilisele õiendile kanda. 

3. Kuidas märkida hindeid eristava skaala puhul? 
Eristava hindamise skaalas on endiselt 5 positiivset hinnet ja üks negatiivne hinne. Hindeid tähistatakse eelistatuna tähtede või siis numbritena nii, et maksimaalse võimaliku hinde tähis on „A“ ( „5“ ) ja minimaalne positiivselt sooritatud hinne „E“ („1“) . Muutunud on hinnete kirjeldused - hinne “A” on edaspidi kasutatav vaid juhtudel, kus on märgata eriti silmapaistev ja väga laiapõhjaline õpiväljundite saavutamise tase, “E” kasutatakse nt juhul, kui tegemist on õppuri poolt minimaalsel tasemel õpiväljundite saavutamisega, kus õppur saab hakkama teadmiste ja oskuste kasutamisega vaid tüüpolukordades ning seda piiratud määral. Hinnete täpsed kirjeldused on leitavad ministri määruses.

4. Mis on eristava hindamisskaala kasutamise peamine eesmärk? 
Eristava hindamisskaala kasutamise oluline eesmärk on anda üliõpilastele täpsemat tagasisidet, millisele tasemele tema teadmised ja oskused aine omandamisel jõudnud on. Sellise tagasiside andmine on üliõpilase jaoks väga oluline ning tagasiside andmine peab säilima ka mitteeristavat hindamisskaalat kasutades. 

5. Mille alusel otsustada, kas tegemist on eristavalt või mitteeristavalt hinnatava ainega? 
Kui aine või mooduli eesmärk on omandada teatud oskus, mille puhul ei ole võimalik või vajalik eristada oskuse omandamise taset (näiteks, kas üliõpilane oskab nimetada kõik põhiseaduslikud institutsioonid) ning oluline on taseme (lävendi) ületamine, on mõistlikum kasutada mitteeristatavat hindamist. 

6. Kuidas tekib lävend? Kas lävendi moodustab teatud kindlaks määratud protsent (nt 51 %) aine omandamise mahust? 
Kehtiv määrus ei sätesta lävendile konkreetset mahtu – seega ei ole positiivse tulemuse saavutamiseks enam ilmtingimata vajalik nt 51% saavutamise tase. Õppejõul on õigus seada lävend ise ning võib kasutada endiselt ka protsentuaalset arvestust, mis võib nt olla kõrgem kui 51%. Lävendi saavutamise tingimused (sh maht, kui see on kriteeriumite aluseks) peavad enne õppeaine/mooduli või mõne muu õppekava osa hindamist olema üliõpilasele teada. 

7. Kas hinnatakse eraldi õppeainet (õppeaine eesmärkide ja õpiväljundite saavutamist) või mooduli eesmärgi ja õpiväljundite täidetust tervikuna? 
Hinnata võib kõiki õppekava osi. Määruse § 3 lõige 3 toob lisaks õppeainete hindamisele välja ka moodulite hindamise võimaluse. Tegemist on eelkõige võimaluse, mitte kohustusega väljundipõhiste õppekavade puhul moodulipõhist hindamist rakendada. Moodulipõhine hindamine on põhjendatud näiteks olukorras, kui ühes moodulis olevaid õppeaineid hinnatakse ühe tervikuna, ning lõpus tehakse koondeksam või kasutatakse mõnda muud meetodit, mis lubab saavutatud õpiväljundeid komplektselt hinnata. 

8. Kas moodulite hindamist võib tõlgendada nii, et lisaks õppeainete hindamisele arvutatakse keskmise alusel ka moodulile hinne? 
Määrus küll ei keela moodulis olevate ainete hinnete keskmise hinde arvutamist, aga selline lähenemine ei ole otstarbekas. Tekib küsimus, mis on mooduli keskmise hinde arvutamise kasutegur ja kes sellest võidab. Moodulhindamist on mõistlik kasutada punktis 7 toodud juhtudel - moodulhinde peaks ja võiks kujuneda eelkõige juhul kui hinnatakse tervikmooduli õpiväljundite saavutatust. Komplekseks moodulhindamiseks valitud meetodid võivad samas olla erinevad (nt suuline eksam kombineeritud kirjaliku tööga) ning sellisel juhul võib olla otstarbekas erinevate hindamismeetodite kaudu saavutatu keskmise kasutamine moodulhindena. Keskmise kaalutud hinde arvestamisel lähtutakse mooduli mahust. 

9. Määruse § 1 lg 3 sätestab, et „käesolevat määrust kohaldatakse moodulite ja õppeainete õpiväljunditele, mis on kirjeldatud vastavalt Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 2008. a määrusele nr 178 „Kõrgharidusstandard”, saavutatuse hindamisele”. Kas uut hindamissüsteemi kasutatakse ainult nende õppeainete ja moodulite hindamisel, mille õpiväljundid on kõrgharidusstandardis kirjeldatud? 
Kõrgharidusstandardi § 2 punkti 4 kohaselt on õpiväljundid (õpitulemused) õppimise tulemusel omandatavad teadmised, oskused ja hoiakud, mis on kirjeldatud õppekava, mooduli või õppeaine läbimiseks vajalikul miinimumtasemel. Õpiväljundite saavutamist miinimumi ületaval tasemel diferentseerib hindamine. Seega kohaldatakse hindamismäärust moodulitele ja õppeainetele (sh lõputöö, praktika jms, mis on õppekava hinnatavateks osadeks), mille õpiväljundid on kirjeldatud vastavalt kõrgharidusstandardi kehtivale korrale. Uus hindamismäärus on lahutamatult seotud õpiväljundipõhiste õppekavadega. Seega, ei tähenda see seda, et „uut“ hindamissüsteemi kasutatakse nende õppeainete ja moodulite hindamisel, mille õpiväljundid on kõrgharidusstandardis kirjeldatud, vaid et seda kohaldatakse õpiväljundipõhiselt kirjeldatud õppekavade osade hindamiseks. Õppekavadele, mis ei ole väljundipõhiselt kirjeldatud, kohaldatakse määruse § 8 kirjeldatud hindamisskaalasid.

10. Kas õppejõud võib hindamisel kasutada A asemel näiteks A/B, kui hinne tundub olevat A ja B vahel? 
Ei või. Üliõpilase õpitulemuste eristav hindamine toimub õppeaine või selle osade lõikes kuuepallilisel skaalal („A“ kuni „F“). Oluline on, et akadeemilisele õiendile märgitaks konkreetne hinne ainult skaalal, mis on toodud määruses. 

11. Kuidas jaotada hindamine õppeaines, mida õpetab mitu õppejõudu? 
Hinnata võib eri suurusega õppetöö ühikuid (nt mooduleid, mitmeid aineid, üksikainete osasid). Konkreetsel ühikul peavad olema fikseeritud ka õpiväljundid, mille omandamist on võimalik hinnata. Tulenevalt sellest on tarvis õppejõul enda poolt õpetava aine osa hindamiskriteeriumid sõnastada ja vastavalt sellele saab hiljem õppijat hinnata. Kuna õppeaine osasid ei ole võimalik eralid hinnetena märkida, siis ühe aine puhul peab kujunema lõpuks ka koondhinne.

12. Mis on hindamiskriteeriumid? 
Hindamiskriteeriumid kirjeldavad kuidas ja mis meetodite kaudu õpiväljundite saavutamist hinnatakse ning millised on hinnete saavutamise eeldused. Hindamiskriteeriumid peavad olema võrreldes õppekava üldiste õpiväljunditega oluliselt informatiivsemad. Kriteeriumite puhul tuleb võimalikult detailselt kirjeldada, millisel taseme teadmisi ja oskusi üliõpilaselt nõutakse. Sõnastada tuleb kriteeriumid, mis vastavad igale hinde saavutamise baastasemele. Antud kirjelduste juures võib kasutada nii punkte, protsente jne, kuid kindlasti ei tohiks piirduda ainult numbriliste näitajatega. 

13. Kas eristava hindamise puhul peab kõigile hinnetele eraldi hindekriteeriumid lahti kirjutama (mõned teevad ainult E ja A, mõned E, C ja A jne)? 
Jah, eristava hindamisskaala puhul tuleb kõikide hinnete hindamiskriteeriumid olema lahti kirjutatud. Erinevate hinnete hindekriteeriumid peavad olema kirjeldatud võimalikult täpselt. Õppijale peab olema selge, millistele kriteeriumitel tema teadmised ja oskused antud hinde saamiseks vastama peavad. 

14. Kui õppeaine kestab läbi mitme semestri/õppeaasta, kas vahepeal peab üliõpilasi hindama/neile ainepunkte andma? 
Antud juhul on tegemist õppeaine osadeks jaotamisega. See, kas ja millise osa eest antakse punkte või toimub hindamine, tuleneb juba õppekavast ja semestrijaotuskavadest. Kuid kindlasti peab õppeaine jaotumine, ainepunktide andmine ja hindamine täpselt õppijale teada olema enne õppetöö algust. 

15. Kas aine peab lõppema ühe kokkuvõtva tööga või võib kujuneda jooksvate tööde põhjal? 
Ministri määrus ei sea siinkohal piiranguid. On õppejõu(dude) otsustada milline on sobivaim meetod antud aine või mooduli puhul. 

16. Kas doktoriõppe lõpetajale on võimalik anda diplom kiitusega (cum laude)? 
Doktoriõppe lõpetajale diplomit kiitusega (cum laude) ei väljastata (ülikooliseadus ütleb, et diplom kiitusega (cum laude) antakse bakalaureuse- ja magistriõppe ning bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekavadel põhineva õppe lõpetanud isikule). Doktorikraadi kaitsmiseni jõudmine on juba iseenesest tunnustust vääriv, seega iga doktoriõppe diplomit võib hinnata eelnevate astmete cum laude diplomiga võrdväärseks. 

Allikas: www.hm.ee